Primero

Istun uues kodus köögi laua taga ja varastan wifit. Kolisime just sisse. Las Palmase kesklinn, maja nimega „Mozart”, ranniku ääres, 12ndal korrusel, vaatega merele ja linnale.

Hakkame elama 2 itaallase ja 1 prantslasega. Siin 4 magamistuba, köök, 2 vannituba, suur elutuba, tv, dvd, pesumasin, rõdu, nõud, voodiriided, olmetehnika jms. Nice and clean. Omanik on vastutulelik ja tore. 150 eurot kuus in your face dot com pluss kommunaalid. Siinsetes tingimustes on selle raha eest vägagi hästi saadud.

Enne saime ajutist varjualust pühakutest 2 eestlase, 2 hispaanlase, 1 sakslase ja 1 türklase juures. Ilma nendeta oleks ropult tsirkust saanud.

Nädal tagasi saabusime (esmaspäeval) ja praktikaga tegime algust kohe järgmise päeva hommikul. Selgus, et peame iga hommik enne 8t hakkama tõusma. :S. Kõigel on oma hind. 3 kuu jooksul käime kokku 3s erinevas asutuses. Hetkel oleme (ühe mäe otsas) prestiizikas rehabiltatsioonikeskuses San Jose de Dios. Väga viis ja euro koht. Eestlastel polegi vist midagi sellist vastu panna. Peasuperviisor on noor ja asjalik u 25-27 a tüüp. Bobathi järgija ja teadlik sellest, mida teeb. Praktika kestab päevas u 4,5 h.

Keeleõpe on eluoluline. Muud moodi ei vea eriti välja. Inglise keelt kuuleb vähe. Tasapisi pursime siin. Tegime keeletesti ka. Friikin 100 küsimust. Valikvastusetega bingo-bongo. Basic rühma lähme enivei.

Teised erasmuslased saabusid eelmise nädala lõpus. Põhiliselt itaallased, sakslased ja erinevad hisp keelt kõnelevate maade õpilased. Meie korterikaaslased on ka tulnukad, uustulnukad.
Nüüd igast infotunnid ja möllud. Registreerisime ennast Liisiga surfikursustele. 1. märtsil antakse stardipauk. Ei teadnudki, et siin surfiga nii tõsiselt tegeletakse. Sügisel oli meeste MM ja naiste EM kohalikel vetel.

Inimesed muidu sõbralikud ja abivalmid. Üks bussijuht hüppas vahetult enne väljasõitu masinast välja ja juhatas meid vajalikku paika. Kuna ta ingl keelt ei osanud, palus ta järgneda. Polnd mingit probleemi, et sõitjad bussis lihtsalt ootasid. Teine kord guagua (siinses dialektis buss) peatuses ulatas üks proua mulle pabersalfa, kui olin lõpetanud pirni söömise. Muidugi on siin igast kahtlaseid tegelasi ka, aga üldine pilt näib heatahtlikuna.
Mis mind natuke üllatas, oli see, et tegu on küllaltki maskuliinse ühiskonnaga. Mehi kohtab tänavapildis kõvasti rohkem. Ja teine asi, rääkides välimusest, siis jääb Eestis silm palju rohkematele chicadele peale. Nad pole siin eriti fit, kui nii võib öelda ;p. Aga siiski… päris häid bonitasid kohtab ka aeg-ajalt. Sisemusest on mul veel vara rääkida.

Soovitan kõigil lasta endale paar kahtlast hispaania telekanalit satelliidi vahendusel tellida. Siinsed nö talkshowd, kus lahatakse inimsuhteid, on tõsiselt haiged. Mustas vormiriietuses turvamehed hoiavad saatekülalisi kinni, veri ja pisarad lendavad, palutakse, röögitakse, lepitakse, vihatakse. Ull värk.

Vat selline põgus ülevaade hetkel. Järgnevates postitustes tahaks jagada Londoni muljeid, rääkida huvitavatest inimestest nagu Jose-Luiz ning Liis Vasemägi (kes köögis üksinda vestleb) ja palju muud.

tervitused, musid, kallid

hasta la vista, babes