la semana pasada

taas on nädal möödas. avastasime üllatusega, et peagi oleme poole oma siinsest õpinguajast seljatanud. rutiini pole tekkinud, aga aeg tundub lendavat.

Palmasel on ikka hoopis teised meeleolud kui Eestis. paremad või halvemad, ei oska öelda, aga on palju, millest õppida. laias laastus on inimesed avatumad, soojemad, vabamad ja sõbralikumad. mind hämmastavad bussijuhid, kes ei lähe endast välja mingite liikluse pisiintsidentide pärast, annavad viisakalt teed, ootavad, et vanatädid saaks enne istuma, kui gaasi annavad jms. Eestis sõidab trollijuht rahulikult järgmisesse peatusesse nii, et Marta oma kodinatega on ukse vahel.
depressioonist kui trendihaigusest pole märke. huvitav, kas see on kliimast... pole kohand kibestunud tegelasi, kes toriseks ja sapiselt targutaks. kui minnakse närvi, siis karjutakse, vehitakse kätega, klaaritakse asjad sel samal hetkel ja ollakse sõbrad edasi. allaneelamine pole teema.

nädalavahetusel olid väga ilusad ilmad - rand, meri, päike. Juani (üks mandrihispaanlane, kes elab koos teiste eestlastega) sünnal käisime. neljapäeval hulpisime laudadega meres, harjutasime manööverdamist ja mängisime kulli. laineid ei püüdnud. praktika läks see nädal mul väga rahulikult. sain teada, et juhendaja (17a tööstaaziga) teenib kuus 2400 eurot (riigiasutustes on palgad suuremad kui erasektoris). kaardimaagiaga on ülesastumisi olnud. tegevust jätkub. tunneme, et päevad jäävad lühikesteks.

Liis peaks lähiajal kirjutama karnevalist ja hindadest, kui ma ei eksi. mul on plaanis märkidest ja siltidest üks fotosessioon teha. elame-näeme.