Cogimos las olas

Täna siis oli see päev, kui õigeid laineid püüdmas käisime. Super kiiresti käis kõik, paar korda proovisime liival end lauale püsti hüpata ja siis kohe vette harjutama. Silmad, suu vahtu ja soolast vett täis hakkasime end laineharjale püsti ajama. Endilegi üsna suureks üllatuseks sai väga mitmel korral isegi paar sekundit püsti püsitud. Tuleb välja, et polegi nii võimatu kui esmapilgul näis…Muidugi polnud õigest tehnikast ja korralikust sõitmisest veel haisugi, aga algus on tehtud ja positiivsete emotsioonidega….neljapäeval siis jälle…Peab mainima, et füüsiliselt võtab väga, väga läbi, poolteist tundi surfamist ja that´s it….rohkem ei jõua!


Lõpuks veel natuke sellest, mis hinge on jäänud. Üsna ebatavaline on see, kui vanem inimene bussis istet pakub, ka see, et inimesed alati kallistavad kui üksteist näevad. Kui keegi mingi jamaga hakkama saab(näiteks ajab kohvi pükste peale), siis selle peale naerdakse mitte ei nuriseta. Naeru kuuleb üldse palju ja see teeb hinge soojaks…..