London, Liis, Luiz, leedukas

Londonimuljetest nii palju, et pigistasime ajašvammist viimase välja – sai ullult ringirassitud.
Ööbisime Tomi pool ühikas. Võtsime osa sealsest seebiooperist. Käisime poes ja turul. Sainsbury´s rocks. Kasutasime metrood, busse ja jalgu. Otsisime magic poode. Tegime süüa. Külastasime East Endi (lampi, et huvitav, kuhu see buss sõidab). Seiklesime öövarjus kohvritega. Parlamendi ees kohtasime elavat protestilegendi. Sõime küpsist. Lennul Kanaaridele nägime neegritüdrukut. Ja kõrvad läksid lukku.
Fue buenisima.

Liisist, kes üksinda köögis räägib, pole mõtet eriti rääkida, sest ta pole rohkem rääkinud, kui tollel korral, kui ta köögis iseendaga rääkis. Klapid olid peas. Vb ka silmade ees. Neid asju me ei tea. Entonces. Unustage ära.

Jose Luiz on meie nö kordinaator vist. Siuke kõhukas keskealine vend, kes on ästi karvase ja kõva häälega. Inimesed tavaliselt muigavad, kui ta kuskile sisse sammub ja üle toa „!Buenos!” hüüab. Kui Liis haige oli, sõidutas Jose teda linnas ja tutvustas tähtsaid hooneid. Eks ta ise räägib, mis nalja sai. Mina ligunesin sel ajal San Jose de Diose 34-kraadises basseinivees. Aga tema autosõidu maitse sain kätte juba teisel päeval: pedal to the medal ja ülejäänud linna sõidukitele soovituslik anna-talle-teed määrus.

Möödunud nädala uudis: reedel läksime järgmisesse praktikapaika. Meeletult suur haiglakompleks. Saime Liisiga eraldi juhendajad. Mulle anti Manuel, u 34 a temperamentne lõbus tüüp (Barcelonast ja Palmases töötanud 17 aastat). A no praktika ise polnd ikka üldse minu teema. Põmslt geriaatriline opijärgne neuro: asendivahetused, kõnd, passiivsed venitused ja hais… kuu aega veel. Ott, mõistan sind. Aga reedel jõlkusin 3 tundi kopikatega Manuelil sabas ja siis läksin randa.
Nädalavahetus kulgeski rannameeleolus.
Aa ja eriti naljakas oli see, et kui olime haiglas astunud garderoobi, kuhu oma asjad jätta, põrkasime kokku kahe tsikiga, kellest üks oli leedukas (samuti FT praktikal). Rääkis hisp ja vene keelt. Ja siis me tegime baltiketti. okei okei :p.

Linnas käivad suured karnevalipidustused juba pikemat aega.

Märgid: meil on liftis eesti lipp (vt pilti); kolmik koeravärk (vt üle-eelmist postitust); Mozarti 250ndal juubeliaastal elame Mozarti-nimelises majas; tänav on Maritima ehk peaaegu sama, mis Tiimari (Mari ja Tiiman).

Prantsuse õhtusöök, Perojo ja unine neljapäev

Eile õhtul tegi Mathieu, prantslasest korterikaaslane, meile kõigile õhtusöögi. Riisiroog, mille nimeks sai Un poco de todo(natuke kõike:) ja pärast siis shokolaadikook ka..kook oli küll super-super hea. Alustasime söömisega viiekesi, hiljem tulid 4 prantslast ka ja päris öösel enne baari minekut kaks Eesti tüdrukut ja türklane Cem.

Baari nimi, kus käisime oli Perojo. See on koht, kus kolmapäeviti ainult erasmuslased kokku tulevad. Jõudsime kohale umbes kell 1. Maja oli puupüsti rahvast täis ja tuttavaid inimesi liikus ka üsna palju. Nii palju oli meid, et ma ei näinud purskkaevugi ja astusin ühe jalaga vette:)...vähemalt läks olemine veic jahedamaks. Mina tulin koju kell 3, sest kliinik ootas hommikul. Teistel käis pidu hommikuni.

No ja täna siis oli mega unine neljapäev, silmad vajusid kogu aeg kinni. Jube unega võitlus! Ja just täna oleks peaaegu kliinikus kauem läinud...murphy seadus. Täna tegime kliinikus ise ortoose, ühe kipsist tooli oleme teinud ja ühe seisulaua. Protsess ise näeb välja nii: laps kooritakse riidest lahti, pannakse suka sisse( elastik sidemesse), edasi katsutakse leida õige asend,näiteks selili, et teha seisulauda. Lõpuks pannakse laps "kipsi". Päris huvitav oli mökerdada....sai kipsikunstis kätt proovida.

Kui koju tulime oli ainult üks mõte peas-->tahaks magada. Läksime siis kell 2 päeval magama ja ärkasime kell 6 ja avastasime, et olime ilusa, täiesti selge ilma maha maganud. Nats kahju:D!

Aga nüüd lõpetan, varsti on õhtusöögi aeg, täna on plaanis pasta. Homme on meie kord midagi eestipärast kokata. Kõik ettepanekud ja head ideed on teretulnud!

Lunes

täna möödub saabumisest 2 nädalat.

koera aastal sündinu koera aastal koerasaartel (ema tähelepanek)
käisime esimeses hisp keele tunnis
tänased vaated elutoast

Maspalomas. Roque Nublo.

möödunud päeval tegime lõpuks seda, mida me siia saarele tegema tulime.

trippisime autoga lõunarannikule randa ja mägise keskosa kaudu tagasi kodulinna. seltskond: Cem (türklane, Hanna peika), Hanna (eestlane, hisp fil), Liis (FT) ja ma (pussuvend).

esimene sihtpunkt oli turistide paradiis Maspalomas (Playa del Inglési kõrval). ei tea, kas vastab tõele, aga siinsed luited olevat Saharast toodud liivast. sel juhul väga sürr, sest tegu on ühe megalt suure liivakastiga.
turistide jaoks, kes pole varem jõge näinud, oli ehitatud kena jäljend, kuhu torudest vett juurde voolas.
Teekond jätkus tehiskõrbest päris ookeaninini.
no ja... massive. lained parajalt suured, et tekiks tunne nagu oled pesumasinas. veetemp u 18-20 kraadi. turiste oli küll palju, aga jalgu keegi ei jäänud, nii et chill-bill.
kärutasime edasi saare keskosa ja kõrguselt teise tipu Roque Nublo (1817 m) poole. ülal laius hall pilvemass. kui olime mõnda aega sõitnud, murdsime sellest läbi. esimene kokkupuude päikesega oli superboss. all võite näha vahetut hetke enne seda.
ühel hetkel tuli auto ära parkida ja jalad kurgu alt välja ajada. seadsime sammud tippu. Cemi pea kohal sihtpunkt. Vasakule jääb "The Praying Man".
no ja üleval oli siuke värk...


viiesõnaga korras päev ja mitte vähe

Haigus ja Erasmuse pidu

Hola! Tervitused kõigile ka minu poolt. Seniks kuni Meelis Jose Luisist ja minust „lugu teeb” natuke muid muljeid…

Reede 10.02.06

Kuna eelmistest päevadest on Meelis juba kirjutanud, siis alustan eelmisest reedest. Kummalisel kombel suutsin siin soojas kliimas jube haigeks jääda. Ja mitte ainult köhasse-nohusse, vaid kõrgesse palavikku. Terve nädalavahetuse vegeteerisin kodus diivanil 38.5 palavikus. Esmaspäevaks oli kogu jama mandlitesse löönud ja siis tuli nohu, köha jne…..No ühesõnaga kogu jutu mõte on selles, et otsustasin, et muudmoodi enam ei saa, peab minema arsti juurde. Küsisin juhendajalt nõu, ta seletas kuhu minna. Kuna inimesed on sõbralikud, siis üks teine füsio viskas mind õigesse kohta autoga ära. Olin valmistunud tõeliseks bürokraatiaks ja olin üsna kindel, et pean paar tundi ukse taga passima (nagu Eestis kombeks). Jõudsin kliinikusse, ütlesin et tahaksin arsti konsultatsiooni, taheti näha EU ravikindlustuskaarti ja kutsutigi kohe kabinetti sisse. Arst kuulas, vaatas mandleid, küsis mis ja millal algas ja kirjutas ravimid välja. Kokku läks aega umbes 15 minutit ja ei mingit visiiditasu. Vot selline „bürokraatia” siis siinmail. Ja veel parem oli see, et retseptiga antibiootikumid pluss veel üks köharohi läksid maksma 5 eurot! Väga meeldiv! No ja kogu selle asja lõpetuseks tunnen ma end juba tunduvalt paremini.


Nagu Mell eelnevalt mainis, siis on inimesed väga abivalmid, ma ei tea kas see tuleb sellest, et oleme välismaalased või on asi milleski muus…..anyway…täna sain kliinikust natuke varem tulema ja kuna buss pidi väljuma 25 minuti pärast, otsustasin natuke maad jala minna, et siis mingil hetkel bussi peale hüpata. Kliinik on hästi kõrgel mäe otsas ja jala läheks sealt koju umbes tund aega. Kõndisin siis vaikselt tee ääres, kui sama buss, mille peale plaanisin minna minust üles mäkke mööda sõitis. Bussijuht peatas suvalises kohas tee peal kinni ja küsis: „ Senjorita, kas tulete veel korraks bussiga üles või kõnnite edasi ja võtan teid hiljem kuskilt peatusest peale”. Otsustasin viimase variandi kasuksJ.


Reede 17.02.06

Eile käisin üle pika aja jälle peol. Kavas oli Erasmuse welcome pidu. Kuna enamus erasmuslasi elavad hotellis, aga meie mitte, siis pidime koha nimega Las Bruchas ise üles otsima. Läksin koos sakslase Sonjaga ja peale väikest seiklust olimegi kohal. Pidu toimus linnast umbes 5 km väljas üsna üksikus kohas. Peokohaks oli Hispaania stiilis maja, mis tundus olevat vana mõisahoone. Majja sisse minnes oli keskel suur ruum ja ümber väiksemad toad, kus igalpool pidu käis. Kokku oli umbes 300 inimest ja kõik kuidagi Erasmusega seotud. Väga väga stiilne koht, kuhu lähemal ajal kindlasti jälle peole tuleks minna. Erasmuslaste kohta niipalju, et põhimass on itaallased ja sakslased ja ülejäänud siis mujalt. Sain päris paljudega tuttavaks, enamus vist itaallasedJ, aga ka kahe soomlasega (Pekka ja MikkoJ)…nad nägid ikka väga väga soomlaslikud välja:). Tüdrukutele: vastuseks küsimusele: „Kas ilusaid mehi on palju?” On küll, eriti erasmuslaste seas…..Austria ja Saksa kutid on väga armsad:D. No ja kohalikel pole ka viga. No ja kokkuvõtteks oli superlahe, tantsiti ja oldi niisama lõbusad (üldse mitte väga purjus). Pidu kestis minu puhul kella neljani hommikul, kell 7 ärkasin ja läksin kliinikusse……MÕNUS!

el sueño

..enne kui meelest läheb..
üleeile nägin unes, et kolisime eelmise korteri rahvaga kõik siia uude pesasse. omanik on u 50 a soliidne proua Rosa. ühel hetkel jäime temaga kahekesi (mitte selles mõttes :p) ja ta puistas kogemata oma jutu sisse eestikeelseid sõnu. aga eelnevalt olin kohtunud Jukoga, kes oli äsja saarele saabunud seoses salajase tööülesandega, mis anti talle mingist Virumaa ajakirjast. Nimelt pidi ta kohtuma ühe hisp fil haridusega vanemapoolse naiseestlasega, kes elab GC-l, varjab ennast valeidentiteedi all ja tegeleb inimeksperimentidega (ohvrid puhtalt tudengid). Roossaa Salvaaajeee oligi the one. Seal me siis seisime kivistunult, täielikult teadvustades olukorra tõsidust. Ja just hakkas põnevaks minema, kui uni otsa sai, mis muudab selle postituse täiesti mõttetuks.


ja Kanaari saared on tõlkes koerasaared

Primero

Istun uues kodus köögi laua taga ja varastan wifit. Kolisime just sisse. Las Palmase kesklinn, maja nimega „Mozart”, ranniku ääres, 12ndal korrusel, vaatega merele ja linnale.

Hakkame elama 2 itaallase ja 1 prantslasega. Siin 4 magamistuba, köök, 2 vannituba, suur elutuba, tv, dvd, pesumasin, rõdu, nõud, voodiriided, olmetehnika jms. Nice and clean. Omanik on vastutulelik ja tore. 150 eurot kuus in your face dot com pluss kommunaalid. Siinsetes tingimustes on selle raha eest vägagi hästi saadud.

Enne saime ajutist varjualust pühakutest 2 eestlase, 2 hispaanlase, 1 sakslase ja 1 türklase juures. Ilma nendeta oleks ropult tsirkust saanud.

Nädal tagasi saabusime (esmaspäeval) ja praktikaga tegime algust kohe järgmise päeva hommikul. Selgus, et peame iga hommik enne 8t hakkama tõusma. :S. Kõigel on oma hind. 3 kuu jooksul käime kokku 3s erinevas asutuses. Hetkel oleme (ühe mäe otsas) prestiizikas rehabiltatsioonikeskuses San Jose de Dios. Väga viis ja euro koht. Eestlastel polegi vist midagi sellist vastu panna. Peasuperviisor on noor ja asjalik u 25-27 a tüüp. Bobathi järgija ja teadlik sellest, mida teeb. Praktika kestab päevas u 4,5 h.

Keeleõpe on eluoluline. Muud moodi ei vea eriti välja. Inglise keelt kuuleb vähe. Tasapisi pursime siin. Tegime keeletesti ka. Friikin 100 küsimust. Valikvastusetega bingo-bongo. Basic rühma lähme enivei.

Teised erasmuslased saabusid eelmise nädala lõpus. Põhiliselt itaallased, sakslased ja erinevad hisp keelt kõnelevate maade õpilased. Meie korterikaaslased on ka tulnukad, uustulnukad.
Nüüd igast infotunnid ja möllud. Registreerisime ennast Liisiga surfikursustele. 1. märtsil antakse stardipauk. Ei teadnudki, et siin surfiga nii tõsiselt tegeletakse. Sügisel oli meeste MM ja naiste EM kohalikel vetel.

Inimesed muidu sõbralikud ja abivalmid. Üks bussijuht hüppas vahetult enne väljasõitu masinast välja ja juhatas meid vajalikku paika. Kuna ta ingl keelt ei osanud, palus ta järgneda. Polnd mingit probleemi, et sõitjad bussis lihtsalt ootasid. Teine kord guagua (siinses dialektis buss) peatuses ulatas üks proua mulle pabersalfa, kui olin lõpetanud pirni söömise. Muidugi on siin igast kahtlaseid tegelasi ka, aga üldine pilt näib heatahtlikuna.
Mis mind natuke üllatas, oli see, et tegu on küllaltki maskuliinse ühiskonnaga. Mehi kohtab tänavapildis kõvasti rohkem. Ja teine asi, rääkides välimusest, siis jääb Eestis silm palju rohkematele chicadele peale. Nad pole siin eriti fit, kui nii võib öelda ;p. Aga siiski… päris häid bonitasid kohtab ka aeg-ajalt. Sisemusest on mul veel vara rääkida.

Soovitan kõigil lasta endale paar kahtlast hispaania telekanalit satelliidi vahendusel tellida. Siinsed nö talkshowd, kus lahatakse inimsuhteid, on tõsiselt haiged. Mustas vormiriietuses turvamehed hoiavad saatekülalisi kinni, veri ja pisarad lendavad, palutakse, röögitakse, lepitakse, vihatakse. Ull värk.

Vat selline põgus ülevaade hetkel. Järgnevates postitustes tahaks jagada Londoni muljeid, rääkida huvitavatest inimestest nagu Jose-Luiz ning Liis Vasemägi (kes köögis üksinda vestleb) ja palju muud.

tervitused, musid, kallid

hasta la vista, babes

Proloog

peagi-peagi

seniks väike aperatiiv: