aprilli apokalüpsis

Nagu paljud teist teavad, otsustasin pakkumisest loobuda ning jätkasin õpinguid Tartus. Troonimistseremoonia, väikesed Meelised ja Puski kuningriik said korvi. (Nende huvides, kes asjast midagi ei tea või ei mäleta, olen sissekande lõppu lisanud eelmise aasta kirjad. Enne jätkamist soovitan tutvuda.)

Elu oli ilus - liigagi, et olla tõsi.

Esimene põnts tuli südasuvel, kui mu postkasti ilmus ähvardus/nägemus. Kompositsioon, millel oli tohutult jõnglasi ja üks mina.
Pildi all oli tekst:
„Kle see ei ole normaalne. Me lihtsalt ei kasva suuremaks. Ja meid on nii palju. On kaks varianti: Sa lepid oma loomupärase funktsiooniga ning vallutame maailma või me üleasustame Hiiumaa ja sööme selle paljaks.”

Sügise jooksul tulistati sarnaseid kirju mu aadressil korduvalt. Suurim argument, millega nad suutsid lagedale tulla, oli see, et nad on liiga pisikest kasvu, et riikide valitsused neid tõsiselt võtaks. Nad vajasid kuningat (normaalsete mõõtmetega).

Ei salli kohustusi. Kahtlesin palju ja olin mures Hiiumaa tuleviku pärast, aga jätkasin siiski oma senist poliitikat. Siinkohal avaldaksin ühe oma Kanaaridele tuleku motiividest – põgenemine. Kõik näis laabuvat. Kuid paar nädalat tagasi pilvisel õhtupoolikul kuulsin kedagi voodi all krabistamas. Seal oli oma tosinkond väikemeelist. Suurest näljast närisid nad madratsi äärt. Küsisin, et kas Hiiumaa on ära söödud ja nad noogutasid sünkroonis. Täitsa haige. Lükkasin nad kilekotti ja riputasin rõdule naela otsa.

Järgnevatel päevadel tundsin puurivaid pilke kuklas. Mu asukoht oli paljastatud. Neid hakkas igast praost ja nurgatagusest välja ilmuma kuni mul said lõpuks kilekotid otsa.

Juttude järgi pidi kuninganna ka saarel olema – kuskil kaljukoopas ja aina muneb. Igatahes on nüüd asjalood sedasi, et Gran Canaria, kuidas öelda... kubiseb kubodest. Kohalikud viskavad mulle kahtlaseid pilke, sest „väikestel” on kinnisidee näha välja täpselt nagu mina. Koopiasunnikud. Mulle ei jäeta varianti. Siin arvab igaüks, et olen nende eesotsas. Nad on kui rotid: käivad kodudes, söövad külmkappe tühjaks, kakavad köögilauale ja leiva vahele, närivad juhtmeid läbi (küll väikeste inimkaotustega, aga eesmärk pühitseb abinõu või mis iganes). Mul on tõsiselt häbi. Paistab, et nende ettekuulutus ja visioon hakkavad realiseeruma. Enam ei saa jooksu ka pista - epideemia on liiga laiahaardeline. Kardetud situatsioon on peal.

Täna hommikul võtsin vastu raske otsuse: alustan sõda. Kui kaotan, lepin nende tingimustega, hakkan kuningaks ja vallutame maailma. Aga enne annan oma parima, et neid siit minema pühkida. Tean, et Raid tapab nii majas kui aias ja Chilit Bang peaks vereplekid ja kuivanud ajutükid suht hästi eemaldama, aga kõikvõimalikud muud nõuanded on ka teretulnud. Or shall I need the Starship Troopers?
Ja mida veel Hispaania valitsus sellest kõigest arvab.


elu keerdkäikudest,

mell


--------------------------------------------------

1. aprill 2004:

Tervitused Hiiumaalt!

Viimaste päevade jooksul on mu elu drastiliselt muutunud.
Mõni päev tagasi kohtasin Tartu tänavatel Hiiumaa kalureid. Nende käest saingi teada, et praegu on saarel majanduslikult ääretult raske periood ja abi oleks igati teretulnud. Mõtlesin kohe, et miks mitte ennast nende teenistusse pakkuda. Kooli saab ju hiljem jätkata. Raha ja töökogemused on alati teretulnud, pealegi saab silmaringi laiendada. Mõeldud-tehtud.
Järgmine päev sõitsime bussiga Rohumaa sadamasse ja sealt edasi nende paadiga “Räime Hirm” Hiiumaale (Orjakusse).
Hetkel istun Kassari I-punktis. On keskpäev, mis tähendab, et tööpäev on läbi. Hommikul käisime merel ja tõmbasime võrgud välja. Kümnekas on juba taskus. Aga see pole kõik. Siiatulek osutus edukaks sammuks veel ühel põhjusel. Nimelt kohtasin eile oma elu armastust. Kevad möllab, tulvil emotsioone, kirge… Meist oleks nii palju rääkida, aga üritan teha lühidalt: saan isaks, laupäeval on pulmad, kõik on kutsutud. Esialgu hakkame elama kohaliku kõrtsu pööningul. Katsun lisa tööd leida, et rohkem teenida ja väike mahajäetud talumaja üürida. Käisin juba vaatamas: vajab putitamist, aga sobib. Mehed lubasid mulle ka ametiauto muretseda. Asi on põhimõttes. Täis laks.

--------------------------------------------------

1. aprill 2005:

Kõigel on oma hind.

Eelmise aasta aprillisündmused Hiiumaal (töökoht "Räime Hirmul", abielu, laps, minu edasiõppimisest tingitud kiire lahkumine tagasi Tartusse) on andnud tugeva tagasilöögi. Sain hiljuti kirja naiselt, milles ta kirjeldab tekkinud olukorda lähemalt.

Selgus, et pärast minu ärasõitu jäi ta kohe uuesti rasedaks. Peagi sündis ilmale teine pisike Meelis. Ja see sai harjumuseks. Lapsi tuli nagu vabrikulindilt. Vahel kaks, kolm või isegi neli korraga. Kõik said endale suurepärased nimed - Väike Meelis. Alguses olid asjalood väga toredad, aga mingi hetk sai selgeks, et neid pole enam kuhugi panna. Pärast paari kuu möödumist oli kuri karjas. Ka kohalik vallavalitsus ei suutnud enam ei rahaliselt ega ruumiliselt toetada. Pidi midagi välja nuputama. Kuna jõnglasi oli juba piisavalt palju ja naisel parajalt militaristimeelt, üritasid nad suvekuudel mitmel korral ebaõnnestunult
Kärdlat vallutada. See oleks nii elamispinna kui pankrotimured lahendanud - lapsed majadesse ja mandrile võimalus vangid vabaks osta. Aga kõik ei läinud nii kuis soovitud. Sügisel õnnestus neil küll mitmed külad rajalt maha võtta, aga erilist edu nende tegemised ei saavutanud. Kirja lõpus jutustab naine, et nüüd on nad Puski metsa oma kuningriigi loonud, aga kuningas on veel puudu ja et äkki ma tuleks tagasi. Troonimistseremooniat olevat juba korduvalt edasi lükatud.

Kas minna või mitte? Pean neid asju kaaluma. Äkki mina olengi Igor Mangi (ja mõndade veel) ettekuulutatud Eesti kuningas. Võibolla aitate?

tänutundega,

(suur) Meelis

--------------------------------------------------